Mina tänan!

Põhjamaade kultuurilugu sai kuidagi äkki otsa, nagu oleks keegi kääridega kallal käinud. Aasta läks, nagu läks ja mina tänan igatahes kõiki, kes leidsid aega Põhjamaade üritusi külastada, filme vaadata, raamatuid lugeda ja sisukaid ettekandeid ette valmistada ja esitada ning tundides käia. Soovin kõigile kaunist ja kultuurset suvepuhkust!

Üks küsimus ka - mis saab sellest blogist?

Juta

Fanny och Alexander

Täna 14.30 tegid Bergmani-fanaatikud algust Ingmar Bergmani mammutfilmi "Fanny ja Alexander" vaatamisega. Tegu on mitmes mõttes julgustükiga, sest film ON pikk (kokku ca kolm tundi) ja rootsikeelne (soomekeelsete subtiitritega, seda küll). Jätkame esmaspäeval, kui üleminekueksam läbi.

Juta

Munch, Eesti viikingid & Alfred Nobel

Järjekordne tore ja lõbus tund koos vanade Põhjamaa-karudega.
Robinilt saime teada palju huvitavat Alfred Nobelist (rõhk on eeeeee peal, hääldage õigesti, palun!). Meeldetuletuseks siis nii palju, et Nobel oli dünamiidi leiutaja ning tal on kokku umbes 355 patenti üle maailma. Igal aastal antakse 10. detsembril välja ka 5 Nobeli preemiat. Peale ettekannet järgnenud diskussioon oli vahelduseks päris värskendav.
Henrik rääkis meile Eesti viikingitest. Huvitav ja vajalik ettekanne - ma olen peaaegu kindel, et pooled kohalviibinutest ei oleks osanud eestlasi ja viikingeid sellisel viisil küll kokku viia. Mingil ajaloohetkel olid Eesti viikingid ka Läänemere valitsejad, paremad Rootsi ja Norra omadest. Meeldiv üllatus.
Viimaseks ja vast tänase tunni naelaks oli Epp-Maria ettekanne Edvard Munchist. Munch on Norra kuulsamaid ja tähtsamaid kunstnikke, kes pärandas oma elutöö - üle 1000 maali, 4000 joonistuse ja 18 000 graafilist lehte Oslo linnale, Munchi muuseumile. Munchi tuntumad maalid on "Karje", "Madonna" jt.
Loodan, et ka teistele tund meeldis!

Kärt.

Roskilde, Aalto ja vulkaanid (ettekanded, vol.2)

Täna, 16. mail kuulasime kümnendike uusi ettekandeid. Õhus oli tunda PINGET, sest turvalise seltskonna asemel olid kohal ka "vanad põhjamaalased" - üheteistkümnendikud. Eva L., Margot ja Regina teadsid, millest rääkisid ja teemad olid JÄLLE huvitavad! Eva L. andis põhjaliku ülevaate Roskilde festivali minevikust ja olevikust. (Mind igatahes hakkas see pühapäevane sooduspakkumine huvitama!) Margot võiks kaaluda kunstiteadlase karjääri - Alvar Aalto elust ja loomingust rääkimine näis olevat "tema rida". Regina rääkis Islandi vulkaanidest ja huvi selle müstilise maa vastu ei taha raugeda, vastupidi!

Kärt, kui saaks sinu tänase kommentaari ka siia teema alla kantida, oleks tore!

Juta

Ettekanded (vol.1)

Eile, teisipäeval, alustasid kümnendikud ettekannetega. Tund oli ilmselgelt looduteaduste (ja pisut esoteerika) poole kaldu ja ülipõnev! Teemad olid järgmised:
Kärt Laas rääkis ennastunustavalt hülgepüügist Norras ja Gröönimaal, mis on läbi aegade olnud traditsiooniline tegevusala nimetet maades. Helina Adoson jutustas Islandi legende huldurahvast, trollidest ja nende mõjust tänapäeva infrastruktuuri kujunemisel Islandil. Henry Sinivee põhjalik ettekanne käsitles Carl von Linné elu ja tegevust - igati kohane teema, sest 2007.a. on Rootsis kuulutatud Linné-aastaks, nimelt täitub 23. mail 300 aastat kuulsa Rootsi loodusteadlase sünnist.

Orm Punane

Raamat, mida ma lugesin, pajatas viikingite eluolust ning kommetest. Hästi oli kujutatud selle ajakohast mõttelaadi ja loogikat. Kogu see praegusele maailmale kummalised käitumised jne oli hästi arusaadavaks tehtud ja tundusid vägagi enesest mõistetavad. Jumalad, ristiusk, rüüstamised, au, kahevõitlused & paljud teised mitte meie ajale omased teemad olid nii loogilised.
Kogu raamat hoidis positiivset meeleolu ja kõik oli nii mugav, vahet pole kas lugesid orjaajast või sõjavõitudest - miski ei viinud tuju alla vaid hoidis "MIS NÜÜD SAAB" pinget.
Kel võimalik: lugege seda- (nagu reklaamis)- te ei kahetse võetud aega

Üx parimaid (kui just mitte parim) raamat, mida olen iial lugenud

Annegrete

VII Põhjamaade Luulefestival

Aga nüüd on kohe-kohe ukse ees selle kevade üks tänuväärsemaid ja meeldejäävamaid Põhjamaadega seotud üritusi - Põhjamaade Luulefestival ja seda lausa seitsmendat korda.

Mida see siis õigupoolest endast kujutab? Lihtsalt võttes tulevad kokku luuletajad kümnest eri riigist, peamiselt siiski Põhjalast, aga ka Lätist, Leedust ja Ungarist, ning esitavad eesti näitlejate vahendusel oma luuletusi. Kahjuks sel aastal puudub Gröönimaa esindaja, kelle keelt oleks väga huvitav kuulda.
Ürituse avapauk toimub juba sel reedel kell 11 Rahvusraamatukogu treppidel (ehk siis Trepiluule). Juta püha kohus on loomulikult kõiki rootsi keele klasse sinna suunata ja ka meie käisime eelmisel aastal klassiga seal. Pärast toimub ka üritusi näiteks Apollos ja Kirjanike Liidu saalis jne. Peale luuletuste, saate kuulda ka muusikat nii mõnegi nimeka inimese esituses.

Ühesõnaga - ISEGI, kui Sa ei ole kõige luulelembesem inimene, siis annab see üritus igal juhul rohkem kui niisama kodus magamine või uute päikeseprillide ostmine. Mina ka ei mõista alati kõikide luuletuste sügavamat mõtet või sisu üldse, aga mõtted tekivad ikka ja on mõjutatud sellest, mida kuuled. Ja miks siis mitte lasta mõttel rännata koos nende andekate inimestega, kellega sul on ainulaadne võimalus kokku puutuda?

Tasuta kultuurielamus - ära lase sel mööda minna. :)

Programmi ja muu sellisega saate tutvuda näiteks siin.


Eva-Mai.

Jonas Gardell - En komikers uppväxt

11. klassis tuleb kõigil läbi lugeda üks rootsikeelne raamat ning minule soovitas Juta Jonas Gardelli teost ”En komikers uppväxt” (”Koomiku lapsepõlv”)

1963. aastal sündinud Lars Jonas Holger Gardell on kindlasti üks rootsi populaarsemaid kirjanikke ja vaieldamatult kõige populaarsem kirjanikust lavakoomik.

Teos on kahtlemata mõtlemapanev ning mulle meeldis ta väga. Peegeldab suurepäraselt Rootsit, väikekodanlikku mentaliteedti ja igapäevaelu kaksikmoraali. Olgugi, et peategelasteks on koolilapsed, ei ole teos mõeldud otseselt noortele, vaid seda peaksid lugema kõik, nii noored kui vanad. Olgugi, et tegevus toimub 70’date aastate Rootsis, saab paralleele tõmmata tänapäeva ühiskonnaga.
Ehk mõtleb nii mõnigi lugedes, kuidas tema käitumine on inimesi mõjutanud ning hakkab ümbritsevat elu teise pilguga vaatama.
Tegemist on esimese raamatuga seeriast, teised kaks teost on ”Ett UFO gör entre” ning ”Jenny” (Juta klassis olemas).

Tohutult hästi kirjutatud teos, sirvisin ka veidi eestikeelset varianti ning oli tunda, et tõlkes on nii mõndagi kaduma läinud. Nii et kellel huvi tekkis, eelistage ikkagi rootsikeelset varianti! Ja ärge laske end heidutata raamatu paksusest, lugemine läheb pärast esimest kümmet lehekülge uskumatult kiiresti!

-Koomika on vahend ahastuse vastu.

Juuli

Erlend Loe - Naiiv.Super

Kui "Pelgupaik" oli väga raske ja emotsionaalne teos, siis sedapuhku on tegemist positiivse ja julgustava raamatuga.

Erlend Loe, kes praegu elab ja töötab Oslos, sündis 1969. aastal Trondheimis. Ka filmistsenaristi ja näitlejana tunnustust võitnud Loe viimaseks raamatuks on 1999. aastal päevikromaani vormis kirjutatud seiklusparoodia «L».

1996. aastal ilmunud «Naiiv.Super» kujunes Loe jaoks tõeliseks läbimurdeteoseks, raamat püsis Norras, Rootsis ja Saksamaal pikka aega müügiedetabelite tipus ning tõi autorile kodumaise kirjastusauhinna Cappelenprisen.

„Naiiv.Super“ on kirjutatud minimalistlikult stiilses, leebelt vaimukas ja täpses keeles. Raamat on naiivne, kuid samas täiuslik. Eksistentsialistlikud küsimused on kõik esitatud väga lihtsalt ning ka vastused neile on ääretult lihtsad kuid samas vägagi loogilised.
Miks mul hea ei ole? - sellisele lihtsameelsele küsimusele peab raamatu peategelane, 25-aastane noormees, naiivne ja elutark ühtaegu, vastuse leidma. Raputades end lahti kõigest, millega ennast identifitseerida (korter, õpingud ja töökoht), proovib ta end leida lihtsuse, tühjuse ja otsekohesuse kaudu. Aeg - või õieti aja olematus -, pall, oma tüdruk, korrastavad nimekirjad ja reklaamsildid New Yorgi tänavatel on kõik abivahendid, mille abil peategelane üritab oma kaoseks muutunud elus taas mõtet leida.

„On absurdne koeraga mööda New Yorgi tänavaid jalutada. Aga see võimaldab mul asju perspektiivis näha. Teravalt tajuda. Ma olen kodust kaugel. Suurlinnas. Kõik need inimesed. Ja mina olen kõigest üks neist. Ainuke, mida ma iial võin teada, on mu omaenese mõtted. Ma ei või aimatagi, millele mõtlevad teised. Kas maailmaruum on nende meelest suur ja ohtlik? Minu meelest on. Kas nad mõtlevad vahetevahel tagasi sellele ajale, mil nad olid väikesed? Mina teen seda. Millesse nad usuvad? Mina usun sellesse, et mitte keegi ei tohiks olla üksi. Et kõigil peaks olema keegi, kellega koos olla. Sõbrad. Armsam. Ma usun, et on tähtis armastada. Ma usun, et see on kõige tähtsam.“

Paar tunnikest saab selle teosega ilusasti ära sisustatud. Ning pärast on palju parem olla. Mõistad, et on teisigi, kellele elu tundub kui üks suur kaos, ning leiad kinnitust, et üks hetk saabub selgus. Samas ei liigitaks ma teost tüüpilise teismeliste-eneseotsingu-raamatu alagruppi. Sest see teos on midagi enamat, midagi paremat, midagi tõsiselt head!
AGA tuleb tunnistada, et sügavale laskuvaid eksistentsiaalküsimuste lahkamisi raamatus otsida ei ole mõtet. Teos on lihtne. Lihtne ja loogiline.

Juuli

Jon Fosse - Pelgupaik

Siit tulemas kauaoodatud ja ammulubatud raamatututvustus:

Lugesin läbi Jon Fosse raamatu Pelgupaik.
Fosse on uuema aja norra kultuskirjanik ja dramaturg. Ta on kirjutanud romaane, novelle, luuletusi, lasteraamatuid, esseesid ja näidendeid. Tema teoseid on tõlgitud 40 keelde. Teda on nimetatud uueks Ibseniks ning oma romaaniga „Melanhoolia I-II“ oli ta Põhjamaade kirjanduspreemia 2001.aasta kandidaat. Jon Fosse kui kirjaniku eripära väljendub tema kirjutamise laadis – ta kordab sõnu ja lauseid. Näiliselt lihtne tekst lummab ning imeb endasse.

Pelgupaik on esimene Jon Fosse raamat, mis eesti keelde tõlgitud. See on romaan lapsepõlvesõprusest, esimesest kiindumisest, pettumusest, valikutest ja vastutusest; see on lugu armastusest, armukadedusest ja elu paratamatutest traagilistest pööretest. Sündmused leiavad aset vaid kolme päeva jooksul. Lugejal on võimalus kogeda, kui erinevalt romaani kaks tegelast, kaks parimat lapsepõlvesõpra, tunnetavad ja tõlgendavad maailma ning kuidas see on mõjutanud ja veelgi mõjutab nende tulevikku.

Mulle meeldis raamat tohutult. Kirjaniku stiil on täiesti maagiline, ta suudab inimese kohutavalt hästi oma teosesse tõmmata. Tegemist on kindlasti sellise raamatuga, mida ei suuda absoluutselt käest ära panna.
Kuna raamatu peategelast tabab ärevus & rahutus hinges, ning kirjanik neid emotsioone ka kohutavalt hästi edasi oskab anda, mõjus raamat mulle väga sügavalt ning kogu lugemise vältel olin minagi närviline ja ärevil.
Pelgupaik ei ole tujutõstev raamat ning ma ei soovita seda lugeda rõõmsa tujuga, lihtsalt ei õnnestu saada täit elamust. Sobib ideaalselt õhtuseks lugemiseks, kohvi(või tee)tassi kõrvale mõtete mõlgutamiseks, pargipingil nautimiseks.
Samas ei ole see kindlasti raamat kõigi jaoks. Need, kellele meeldivad põnevust täis verdtarretavad õuduslood, ei leia selles raamatus mitte midagi huvipakkuvat.
Kui sind aga peaks huvitama rahulikud & mõtlemapanevad teosed, soovitan raamatut KINDLASTI lugeda.
Hea lugemiselamus garanteeritud!!

Juuli

Sofi Oksanen Tallinnas!

18. aprillil kell 17.00 esineb Soome Instituudis (Harju 1, II korrus) kirjanik Sofi Oksanen. Nobedamad jõuavad ehk enne läbi lugeda ühe tema eesti keeles ilmunud raamatutest, seni on neid ilmunud kaks: "Stalini lehmad" ja "Baby Jane"

Inimesed! Tehke kolmapäevaõhtu vabaks ja minge kuulama!

Juta

Fookus: Norra!

Nii, sõbrad, on aeg vahelduseks Norra filmikunstiga tutvuda.

Sain täna "Sõpruse" kinost meili, kus kirjas, et (tsiteerin) "alates 13. aprillist esilinastuvad Sõpruses 2 uut filmi: parimaid skandinaavia filmitraditsioone järgiv Jens Lieni film TÜÜTU MEES ning Sass Henno lühimängufilm SÜDAMEASJAD. Mõlema filmi tegevus areneb ühiskonnas, mille elukorraldus ei ole just kõigile meelepärane. Norra film “Tüütu mees” on sissejuhatuseks 18. – 22. aprillil toimuvale “Fookus: Norra” filminädalale, mis toob ekraanile kaasaegse ja noorusliku ülevaate norra filmikunstist."

Kolmapäeval, 18. aprillil linastuva filmi "Munad" ("Eggs") režissöör on Bent Hamer - sama mees, kes vändanud "Köögilood" (Salmer fra kjøkkenet"). Neljapäeval, 19. aprillil näidatakse aga lihtsalt väga head filmi pealkirjaga "Elling"(Panin ühe vana lingi PÖFFI kodukale, lugege kommentaare!)

Kes tahab tutvuda Norra filmi ajalooga, siis klõpsake sellel Norra saatkonna lingil.

Juta

"Kongens fald" - "Kuninga langus"

Alustaksin siin samade sõnadega, kui klassiski. Erinevalt eelmisest aastast lugesin ma Põhjamaade kultuuri jaoks sellise raamatu, mis mulle tõeliselt meeldis. (Mitte, et mul midagi isiklikku härra Tunströmi vastu oleks, aga masenduvusel on ka omad piirid.)

Edasi liikudes ütlen siis juba ära, et raamatu "Kuninga langus" autor on taanlane Johannes V Jensen, ning kirjutan temast ka paar sõna.

Härra Jensen on sündinud Taanimaal Himmerlandis väikeses Farsø külas ning tema elu läks suuremalt jaolt tavalist rada pidi. Oma õpingutega jõudis ta lausa ülikoolini ning astus ka arstiteaduskonda, mida ta küll ei lõpetanud. Väidetavalt soovis ta täielikult oma loomingule pühenduda. Edaspidi tegeleski ta peamiselt raamatute kirjutamisega ning oma elu lõpuaastatel ka uurimistöödega bioloogias, zooloogias ja botaanikas. Nimelt oli ta äärmiselt huvitatud Darwini teooriatest.

Johannes V Jensel pälvis 1944. aastal Nobeli (rõhk on e-l lapsed :D) preemia ning kui juba auhindadest räägin, siis mainiks ära ka selle, et Taani lugejad valisid minu loetud raamatu 1999. aastal 20. sajandi parimaks romaaniks. Loomulikult ei ole nad just kõige objektiivsemad hindajad, aga midagi näitab see ikkagi.

"Kuninga languse" puhul on tegemist ajaloolise romaaniga, mis peaks keskenduma Taani kuningas Christian II eluloole. Minu isiklikult arvamusel on väide keskenduma üsna vale, pigem on Christian II lugu taustaks, mis aitab ajaloolist perspektiivi hoida. Keskseks tegelaseks on ikkagi fiktiivne kuju Mikkel Thogersen ning tema elu raskused ja keerdkäigud.

Ühte asja võib Mikkeli kohta kohe öelda, ta oskab oma elu suurepäraselt ära rikkuda. See on isegi leebelt öeldud, kuna tegelikkuses ei jäta ta puutumata ka oma lähedaste elu. Nii õnnestub tal poolkogemata vedada alt oma sõpru, häbistada naine, keda ta armastab, tappa oma tütre tulevane abikaasa ning veel palju muud. Kõige märkimisväärsem nende tegude juures ongi see, et kunagi ei jää raamatut lugedes tunnet, et Mikkel oleks kõigis nendes kohutavates tegudes süüdi. Asjad lihtsalt juhtuvad temaga. Tihti.

Minul lõigi antud raamat jalad alt sellest läbi õhkuva inimlikkusega, sest viimast minu jaoks peategelane kujutabki. Tema teod, sõnad ja mõtted võivad tunduda kohutavana ja väiklasena, kuid tegelikult on need sellisena kõigi inimeste peas. Lihtsalt enamik ei tunnista eneselegi nende olemasolu, veel vähem teistele

Hoolimata resoluutsusest, millega Mikkelit algselt seostada võib, jääb ta ikkagi ellu mingil viisil hulpima. Tal on küll palju unistusi, kuid ta ei suuda nendest ühtegi konkreetset välja valida. Mingil viisil sarnaneb Mikkel koeraga, kelle ümber on loobitud palju ühesuguseid palle ning kes ei suuda neist ühtegi valida ja istub kiunudes pallimere keskel. Sellist elu ei sooviks keegi arvatavasti ka oma kõige hullemale vaenlasele. Ometi suudab Mikkel seda elades küllaltki rahulolevaks jääda.

Arvatavasti olen ma nüüd juba kõiki oma võrdluste ja ähmase jutuga ära tüüdanud nii, et ma enam pikalt ei kirjuta. Eneseõigustuseks võin öelda, et täpsemalt sisust rääkides ei oleks nendel üksikutel, kes võtavad vaevaks seda raamatut ka lugeda, pooltki nii huvitav. Nii et ma nüüd teen "laua" vabaks järgmistele ettekannetele.

P.S. Ikka veel lootuses, et keegi sellest raamatust huvitub, mainin ära, et see on üsna uus tõlge, mistõttu seda raamatukogudest arvatavasti veel ei saa. Aga *trummipõrin* igas hästivarustatud raamatupoes peaks ta küll olemas olema.

P.S.p.s See hõbedane Põhjamaade sari. Loodetavasti teate.


-Helen (11c)

"Laterna magica"

Alles see oli, kui tegime 2006. aasta aprillis esmakordselt põhjamaade kultuuriloo raamatuesitlusi. Aasta on mööda tiksunud ja taas istume kordamööda Juta laua taga.

Seekord otsustasin läbi lugeda "Laterna magica". Kuulsa rootsi teatri- ja filmirežissööri Ingmar Bergmani mälestusraamat kujutab ennast ja teisi säästmata oma elukäiku, lapsepõlve ja noorust, tööd filmis ja teatris, suhteid naistega, kohtumisi filmikunsti suurkujudega, oma eksiiliaastaid ja kojutulekut.

Ernst Ingmar Bergman sündis 14. juulil 1918. a. Uppsalas raskes seisus ja hädaristimine viidi haiglas läbi. Keegi ei uskunud, et ta kauaks elama jääb. Trotsides tervet rida defineerimatuid haigusi, suutis põdur poiss siiski edasi võidelda. Tulevase lavastaja isa oli haiglavaimulik ning Ingmari ning tema venna-õe kasvatus oli küllaltki range ning distsiplineeritud. Ümbritsetud küllaltki religioossest keskkonnast, ei olnud ta lapsepõlv eriti õnnelik. Usu Jumalasse kaotas ta juba 8-aastaselt. Bergmani loomus ei olnud sugugi kooskõlas tema elurütmiga ja seda mõjutavate teguritega.

Kui Bergman oli 10-aastane, sai ta vend jõulukingiks kinematograafi Laterna Magica. Sügavalt nördinud, hakkas ta valjusti ulguma ning nutma. Üle kõige oli ta endale just kinematograafi ihanud. Aasta varem oli ta kinos käinud ning see muutis ta elu.

”Mind valdas palavik, mis pole iial üle läinud. Hääletud varjud pööravad oma kahvatud näod minu poole ja kõnelevad kuulmatu häälega, apelleerides minu kõige salajasematele tunnetele. Kuuskümmend aastat on möödunud, mitte miski pole muutunud, ikka sama palavik.”

Ingmar Bergman käis Palmgrenska Samskolanis, Stockholmi Keskkoolis ning Stockholmi Ülikoolis. Ta katkestas kirjanduse ning kunsti õpingud ning huvitus selle asemel teatrist ning hiljem ka kinost.

Ta töötas mitmetes erinevates teatrites nii Rootsis kui välismaal. Näiteks Saksamaal ning Inglismaal.

Bergman on olnud abielus viis korda:

1943 – 1945, Else Fisher
1945 – 1950, Ellen Lundström
1951 – 1959, Gun Grut
1959 – 1969, Käbi Laretei
1971 – 1995, Ingrid von Rosen

Esimesed neli abielu lõppesid lahutusega, Ingrid von Rosen suri aga vähki. Teadaolevalt on tal 9 last, kellest mitmed on saavutanud ka laialdasema tuntuse teatri ning kino vallas.

Praegu 88-aastane Ingmar Bergman on korduvalt öelnud, et see film jääb tema viimaseks filmiks või et see näidend tema viimaseks teatrilavastuseks, see vestlus tema viimaseks intervjuuks…

Filmitegemisel oli I. B. iseenda jaoks kehtestanud „kolm käsku”:

1. Sa pead olema alati huviga jälgitav.

2. Sa pead alati järgima oma kunstnikusüdametunnistust.

3. Sa pead suhtuma alati igasse oma filmi, nagu oleks see viimane.

Ta lavastas ligikaudu 60 filmi ning mitmeid näidendeid, kirjutas tohutult palju stsenaariumeid.
Huvitav oli lugeda, et ometi nii laialdase kuulsuse saavutanud mees, ei ole sugugi alati tunnustust leidnud. Pigem jäi mulje nagu üritaks ta igasse oma lavastusse panna kogu oma hinge ja visiooni viimse detailini täide viia, isegi kui see teistele ebapraktiline näis. Aja ning võib-olla ka mitte kõige veatuma koostöö tulemusena, olid tema etendused tihtipeale keskpärased. Imetlesin sügavalt Bergmani kirge jätkata. Kordagi ei käinud ta peast läbi mõte allaandmisest. Mitte ükski kriitik või läbikukkumine ei suutnud võtta temalt armastust filmikunsti ning teatri vastu.


Eva-Mai.

!Mees ilma minevikuta

Millal?- Juba täna, 9.aprillil
Kus?- Yle1
Mis kell?- 20:50
Mis?- Aki Kaurismäki filmi "Mies vailla menneisyyttä" ("Mees ilma minevikuta").
"Üks mees (Markku Peltola) saabub Helsingisse, kuid langeb kohe esimesel õhtul jõhkra röövkallaletungi ohvriks. Mälukaotusega ja raha ning dokumentideta satub ta kodutute juurde, kus hakkab pikkamööda oma elu uuesti kokku lappima. Selle juures aitab teda Päästearmee supiköögi häbelik Irma (Kati Outinen), eluaseme vanas konteineris üürib nimetule kohalik “turvaärimees” nimega Anttila (Sakari Kuosmanen). Mis saab aga siis, kui mälu ühel päeval peaks tagasi tulema?
“Mees ilma minevikuta” on isevärki dialoogiga täidetud tragikoomiline lugu, millesarnaseid suudab jutustada vaid Soome kino suur poeg Aki Kaurismäki (“Leningrad Cowboys Go America”), käesoleva stsenarist ja lavastaja. Peaosades Markku Peltola ja Kati Outinen. Lisaks neile teevad kaasa Sakari Kuosmanen, Esko Nikkari, Kaija Pakarinen ja Juhani Niemelä. Cannes’i filmifestivalil võitis film zhürii Grand Prix, Kati Outinen aga tunnistati parimaks naisnäitlejaks." movies.ee

Ise pole näinud, aga kuulnud olen ainult head. Nii et kellel vähegi aega ja soomekeelest mingigi arusaamine, vaadake kindlasti!!

Juuli

Parim ema

Teisipäeval, 3. aprillil, näitab Eesti TV filmi "Parim ema" ("Äideistä parhain"), mis jutustab ühest Soome poisist, kes sattus Soome-Vene sõja ajal Rootsi kasuperesse. Kokku saadeti sel moel neutraalsesse naaberriiki sõja eest pakku 70 000 last.

Film võitis kolm Jussi auhinda (kandideeris kuuele), esitati Oscari nominendiks parima välismaise filmi kategoorias ning linastus 2005.a. ka PÖFF-il, kus filmis mänginud Maria Lundqvist pälvis parima naisnäitleja auhinna.

Filmi on lavastanud mitmetelt festivalidelt (Berliin, Chicago, Montreal) staažikaid auhindu võitnud Klaus Härö. VAADAKE ja KOMMENTEERIGE!

Juta

Põhjamaade Draama Päevad

30. ja 31. märtsil toimuvad Eesti Draamateatris Põhjamaade draama päevad, sedakorda on teemaks komöödiad. Need, kes käisid, võiksid kirjutada oma muljetest!

Juta

Lugemismuljeid

Pärast Soome instituudi loengut otsustasin sõrmekese oma väikekodanlikust maailmakesest välja suruda. Pikkaaegsete eelarvamuste küüsis oli Oksaneni ("Stalini lehmad") raamatu kättevõtmisega paras tegu, olen sunnitud endale pai tegema, kirjutis oli "esimeseks raamatuks" just õige.
Raamat rääkis kahe maailma vahel olevast Annast ning ta suguvõsast, nende arvamustest, kogemustest ning tunnetest. Ulatusid tegevuspaigad Siberist Haapsallu ning sealt padusoomelikku väikelinna (neljakümnendatest tänapäevani). Kohati võib segavaks teguriks osutada toitumisprobleemide avalik ning otsekohene lahkamine, see et mind kohutavalt raske üllatada on ei ole üldistamiseks küllalt kandev alus. Kindlasti aga kaalub nauditav ning informeeriv pool selle veidikene varjulisema külje üle.

Soovitan.

-Ragne

Aafrika äärel

Hea film tulekul, juba laupäeval, 17. märtsil 15.50 TV3-s. Film on tehtud Taani kirjaniku Karen Blixeni autobiograafilise raamatu ainetel ja sai omal ajal 7 Oscarit! Soovitan!

Juta

Soome Instituut

Ja oligi nii, et täna 15.30 paiku helistas mulle Soome Instituudi juhataja Jaana Vasama ja küsis, kuhu me jäime. Jube piinlik lugu ... aga ma vabandasin, et õpilastel oli tunniplaanimuutus ja et ma püüdsin korduvalt helistada ja hoiatada, et me ei tule.

Iseenesest positiivne kogemus - harva kohtab nii tähelepanelikke inimesi, kes esialgsetest kokkulepetest kinni peavad (ilma et peaks kolm korda üle helistama ja ennast meelde tuletama). Teiseks - J. Vasama ISE helistas kooli ja uuris välja mu "moblanumbri" (sellist sõna ta kasutas, tal on väga hea eesti keel, muideks). Kolmandaks - ta polnud üldse pahane ega solvunud ning oli kohe nõus uue ajaga, mille ma talle välja pakkusin.

Soome Instituuti läheme niisiis järgmisel teisipäeval 7. tunni ajal.

Kui nende kodulehte uurid, pane tähele, et veebruaris algab loengusari Soome ajaloost. Ehk leiad aega mõndagi kuulama minna? Sofia Oksaneni aga lausa SOOVITAN!

Külalislektor Tartust

1. veebruaril esines GAG-is Põhjamaade kultuuriloo asjatundja Toomas Lapp, õppejõud Tartu Ülikoolist. Loeng kestis 1,5 tundi (ja enamgi), aplaus oli ... hmm ... päris kobe, ma ütleks. Mis meeldis, mis oleks võinud teisiti olla?

Dokfilme vaatama!

Armas rahvas,
esmaspäeval, 29. jaanuaril, näidatakse Rahvusraamatukogus kell 18.00 kaht dokfilmi - esimene Gröönimaast, teine ahmidest. Väike copy-paste teatest, mis mu postkasti täna potsatas:

Vaatame 4. Matsalu filmifesivali auhinnatud filme - "Roheline maa" ja "Ahmid- Põhjala hüäänid"
" Roheline maa", autor Bo Landin, on film Gröönimaa loodusest.
" Ahmid- Põhjala hüäänid", autor Oliver Goetzl, on portree põhjapoolkera ühest kõige varajatuma eluviisiga kiskjast, keda isegi vähestel kogenud jahimeestel on õnnestunud näha.Filme tutvustab ja tõlgib Tiit Mesila.Paaniflöödil musitseerib Gicu Rau. Õpilastele sissepääs 10.-!
Ära maga head võimalust maha! Hiljem ootaks siia kommentaare kah ...
Juta

PÖFFinurk

Teen siis, mida lubasin ja kirjutan teile ühest oma PÖFFi lemmikfilmist. :)

"Fyra veckor i juni" ("Neli nädalat juunis", 2005)

Režisöör Henry Meyeri kolmas täispikk mängufilm, milles teevad kaasa kaks suurepärast näitlejannat, Taani veteran Ghita Nørby ja noor rootslanna Tuva Novotny.
Tumeda minevikuga Sandra asub elama uude linna ning saab tööd kaltsukasse saadetavate riiete sorteerijana. Tema elu pole kunagi olnud lust ja lillepidu ning peale seda, kui ta poiss teda pettis, püüab uut elu alustada. Tal kujuneb välja sõprusside oma naabri, 80-aastase Lillyga, kes annab talle mitmel korral nõu. Sandra armub ühte poola päritolu ehitajasse. Filmi lõpp on võrdlemisi haarav, eriti neile, kellele meeldivad õnneliku lõpuga lood.

Lisan siia ka ühe kommentaari imdb.com'ist:
What I truly LOVED was the relationship that springs to life between old Lily and young Sandra, and how incredibly beautiful this is portrayed by the Danish grand actress Ghita Nørby and Swedish rising star Tuva Novotny. They play off each other so beautifully! You really get the feeling that these two actresses 'clicked' with each other somewhere along the line in the work of this film. But because it's simple the film also takes perhaps too many short-cuts in the plot/script. But the actresses and the directing are better than the movie itself; without Ghita Nørby's and Tuva Novotny's chemistry I don't think the film would have worked out.

Lisaks sellele, soovitan veel vaadata "Kenen joukkoissa seisot?" ja "Lahtikistud mees" .
Nendest kahest filmist võib-olla mõni teinekord.


Tsauki!
Kärt

Äärelinna tuled

Sel nädalal jookseb veel kinos "Sõprus" Aki Kaurismäki film "Äärelinna tuled". Kasuta võimalust ja mine kindlasti vaatama! Kui film nähtud, ootaks siia kindlasti kommentaare (isegi siis, kui film ei meeldinudki). Ma ise olen näinud ja ütlen hiljem ka kindlasti sõna sekka!

Juta

Kasutajanimi ja salasõna peaksid nüüd vaikselt levima ja lekkima hakkama. Soovitan klassikaaslasi veidikene kõdistada ja kratsida, keegi ikka teab.. kellel aga seiklusteks erilist tuju ei ole kirjutage ja anuge veidikene mind ning lootke, et olen heas tujus. ragnesch@hotmail.com

-Ragne.
Hoi!

Tervitus

Niisiis, sai see asjandus lõpuks üles pandud, blog ning hordid erutunud ja ärevaid lugejaid ootavad teie huvitavaid ning maailmamuutvaid postitusi.
Hoi!

-Ragne