Wednesday, April 11, 2007

"Kongens fald" - "Kuninga langus"

Alustaksin siin samade sõnadega, kui klassiski. Erinevalt eelmisest aastast lugesin ma Põhjamaade kultuuri jaoks sellise raamatu, mis mulle tõeliselt meeldis. (Mitte, et mul midagi isiklikku härra Tunströmi vastu oleks, aga masenduvusel on ka omad piirid.)

Edasi liikudes ütlen siis juba ära, et raamatu "Kuninga langus" autor on taanlane Johannes V Jensen, ning kirjutan temast ka paar sõna.

Härra Jensen on sündinud Taanimaal Himmerlandis väikeses Farsø külas ning tema elu läks suuremalt jaolt tavalist rada pidi. Oma õpingutega jõudis ta lausa ülikoolini ning astus ka arstiteaduskonda, mida ta küll ei lõpetanud. Väidetavalt soovis ta täielikult oma loomingule pühenduda. Edaspidi tegeleski ta peamiselt raamatute kirjutamisega ning oma elu lõpuaastatel ka uurimistöödega bioloogias, zooloogias ja botaanikas. Nimelt oli ta äärmiselt huvitatud Darwini teooriatest.

Johannes V Jensel pälvis 1944. aastal Nobeli (rõhk on e-l lapsed :D) preemia ning kui juba auhindadest räägin, siis mainiks ära ka selle, et Taani lugejad valisid minu loetud raamatu 1999. aastal 20. sajandi parimaks romaaniks. Loomulikult ei ole nad just kõige objektiivsemad hindajad, aga midagi näitab see ikkagi.

"Kuninga languse" puhul on tegemist ajaloolise romaaniga, mis peaks keskenduma Taani kuningas Christian II eluloole. Minu isiklikult arvamusel on väide keskenduma üsna vale, pigem on Christian II lugu taustaks, mis aitab ajaloolist perspektiivi hoida. Keskseks tegelaseks on ikkagi fiktiivne kuju Mikkel Thogersen ning tema elu raskused ja keerdkäigud.

Ühte asja võib Mikkeli kohta kohe öelda, ta oskab oma elu suurepäraselt ära rikkuda. See on isegi leebelt öeldud, kuna tegelikkuses ei jäta ta puutumata ka oma lähedaste elu. Nii õnnestub tal poolkogemata vedada alt oma sõpru, häbistada naine, keda ta armastab, tappa oma tütre tulevane abikaasa ning veel palju muud. Kõige märkimisväärsem nende tegude juures ongi see, et kunagi ei jää raamatut lugedes tunnet, et Mikkel oleks kõigis nendes kohutavates tegudes süüdi. Asjad lihtsalt juhtuvad temaga. Tihti.

Minul lõigi antud raamat jalad alt sellest läbi õhkuva inimlikkusega, sest viimast minu jaoks peategelane kujutabki. Tema teod, sõnad ja mõtted võivad tunduda kohutavana ja väiklasena, kuid tegelikult on need sellisena kõigi inimeste peas. Lihtsalt enamik ei tunnista eneselegi nende olemasolu, veel vähem teistele

Hoolimata resoluutsusest, millega Mikkelit algselt seostada võib, jääb ta ikkagi ellu mingil viisil hulpima. Tal on küll palju unistusi, kuid ta ei suuda nendest ühtegi konkreetset välja valida. Mingil viisil sarnaneb Mikkel koeraga, kelle ümber on loobitud palju ühesuguseid palle ning kes ei suuda neist ühtegi valida ja istub kiunudes pallimere keskel. Sellist elu ei sooviks keegi arvatavasti ka oma kõige hullemale vaenlasele. Ometi suudab Mikkel seda elades küllaltki rahulolevaks jääda.

Arvatavasti olen ma nüüd juba kõiki oma võrdluste ja ähmase jutuga ära tüüdanud nii, et ma enam pikalt ei kirjuta. Eneseõigustuseks võin öelda, et täpsemalt sisust rääkides ei oleks nendel üksikutel, kes võtavad vaevaks seda raamatut ka lugeda, pooltki nii huvitav. Nii et ma nüüd teen "laua" vabaks järgmistele ettekannetele.

P.S. Ikka veel lootuses, et keegi sellest raamatust huvitub, mainin ära, et see on üsna uus tõlge, mistõttu seda raamatukogudest arvatavasti veel ei saa. Aga *trummipõrin* igas hästivarustatud raamatupoes peaks ta küll olemas olema.

P.S.p.s See hõbedane Põhjamaade sari. Loodetavasti teate.


-Helen (11c)

1 comment:

Anonymous said...

Võimas, Helen! Lugesid läbi Taani sajandi romaani, ehk võtad järgmisena ette Rootsi esikoharomaani, Vilhelm Mobergi "Väljarändajad"?

Arusaadavalt meeldivad inimestele erinevad raamatud. Regina, sa võiksid paari reaga kirjutada oma lugemismuljetest, isegi kui need Heleni omadega ei kattu.

Minul see raamat lugemata, nii et lähen nurka ja häbenen :P