Wednesday, May 2, 2007

Jon Fosse - Pelgupaik

Siit tulemas kauaoodatud ja ammulubatud raamatututvustus:

Lugesin läbi Jon Fosse raamatu Pelgupaik.
Fosse on uuema aja norra kultuskirjanik ja dramaturg. Ta on kirjutanud romaane, novelle, luuletusi, lasteraamatuid, esseesid ja näidendeid. Tema teoseid on tõlgitud 40 keelde. Teda on nimetatud uueks Ibseniks ning oma romaaniga „Melanhoolia I-II“ oli ta Põhjamaade kirjanduspreemia 2001.aasta kandidaat. Jon Fosse kui kirjaniku eripära väljendub tema kirjutamise laadis – ta kordab sõnu ja lauseid. Näiliselt lihtne tekst lummab ning imeb endasse.

Pelgupaik on esimene Jon Fosse raamat, mis eesti keelde tõlgitud. See on romaan lapsepõlvesõprusest, esimesest kiindumisest, pettumusest, valikutest ja vastutusest; see on lugu armastusest, armukadedusest ja elu paratamatutest traagilistest pööretest. Sündmused leiavad aset vaid kolme päeva jooksul. Lugejal on võimalus kogeda, kui erinevalt romaani kaks tegelast, kaks parimat lapsepõlvesõpra, tunnetavad ja tõlgendavad maailma ning kuidas see on mõjutanud ja veelgi mõjutab nende tulevikku.

Mulle meeldis raamat tohutult. Kirjaniku stiil on täiesti maagiline, ta suudab inimese kohutavalt hästi oma teosesse tõmmata. Tegemist on kindlasti sellise raamatuga, mida ei suuda absoluutselt käest ära panna.
Kuna raamatu peategelast tabab ärevus & rahutus hinges, ning kirjanik neid emotsioone ka kohutavalt hästi edasi oskab anda, mõjus raamat mulle väga sügavalt ning kogu lugemise vältel olin minagi närviline ja ärevil.

Pelgupaik ei ole tujutõstev raamat ning ma ei soovita seda lugeda rõõmsa tujuga, lihtsalt ei õnnestu saada täit elamust. Sobib ideaalselt õhtuseks lugemiseks, kohvi(või tee)tassi kõrvale mõtete mõlgutamiseks, pargipingil nautimiseks.
Samas ei ole see kindlasti raamat kõigi jaoks. Need, kellele meeldivad põnevust täis verdtarretavad õuduslood, ei leia selles raamatus mitte midagi huvipakkuvat.
Kui sind aga peaks huvitama rahulikud & mõtlemapanevad teosed, soovitan raamatut KINDLASTI lugeda.
Hea lugemiselamus garanteeritud!!

Juuli

1 comment:

Eva said...

Kohe pärast Juuli raamatuesitlust tunnis, laenasin talt selle raamatu ja neelasin selle ühe päevaga kevadpäikese käes aiatoolis istudes.

Ma ei teagi, kuidas kirjeldada emotsiooni, mis tekib seda lugedes järjest-järjest-järjest edasi-edasi-edasi. "Ma ei käi enam väljas. Mind on haaranud rahutus. Mina ja Knut polnud kohtunud kümme aastat kindlasti. Ma ei käi enam väljas. Mind on haaranud rahutus. Mu ema käib all toas." (improviseeritud, ligikaudne)

Pidev pinge tõusmine. Ometi ju ei toimugi eriti midagi. Aga ma olen Juuliga nõus - sõnad mähivad endasse ja korraga OLED JUST SINA RAHUTU JA EI KÄI ENAM VÄLJAS!