Sofi Oksanen Tallinnas!

18. aprillil kell 17.00 esineb Soome Instituudis (Harju 1, II korrus) kirjanik Sofi Oksanen. Nobedamad jõuavad ehk enne läbi lugeda ühe tema eesti keeles ilmunud raamatutest, seni on neid ilmunud kaks: "Stalini lehmad" ja "Baby Jane"

Inimesed! Tehke kolmapäevaõhtu vabaks ja minge kuulama!

Juta

Fookus: Norra!

Nii, sõbrad, on aeg vahelduseks Norra filmikunstiga tutvuda.

Sain täna "Sõpruse" kinost meili, kus kirjas, et (tsiteerin) "alates 13. aprillist esilinastuvad Sõpruses 2 uut filmi: parimaid skandinaavia filmitraditsioone järgiv Jens Lieni film TÜÜTU MEES ning Sass Henno lühimängufilm SÜDAMEASJAD. Mõlema filmi tegevus areneb ühiskonnas, mille elukorraldus ei ole just kõigile meelepärane. Norra film “Tüütu mees” on sissejuhatuseks 18. – 22. aprillil toimuvale “Fookus: Norra” filminädalale, mis toob ekraanile kaasaegse ja noorusliku ülevaate norra filmikunstist."

Kolmapäeval, 18. aprillil linastuva filmi "Munad" ("Eggs") režissöör on Bent Hamer - sama mees, kes vändanud "Köögilood" (Salmer fra kjøkkenet"). Neljapäeval, 19. aprillil näidatakse aga lihtsalt väga head filmi pealkirjaga "Elling"(Panin ühe vana lingi PÖFFI kodukale, lugege kommentaare!)

Kes tahab tutvuda Norra filmi ajalooga, siis klõpsake sellel Norra saatkonna lingil.

Juta

"Kongens fald" - "Kuninga langus"

Alustaksin siin samade sõnadega, kui klassiski. Erinevalt eelmisest aastast lugesin ma Põhjamaade kultuuri jaoks sellise raamatu, mis mulle tõeliselt meeldis. (Mitte, et mul midagi isiklikku härra Tunströmi vastu oleks, aga masenduvusel on ka omad piirid.)

Edasi liikudes ütlen siis juba ära, et raamatu "Kuninga langus" autor on taanlane Johannes V Jensen, ning kirjutan temast ka paar sõna.

Härra Jensen on sündinud Taanimaal Himmerlandis väikeses Farsø külas ning tema elu läks suuremalt jaolt tavalist rada pidi. Oma õpingutega jõudis ta lausa ülikoolini ning astus ka arstiteaduskonda, mida ta küll ei lõpetanud. Väidetavalt soovis ta täielikult oma loomingule pühenduda. Edaspidi tegeleski ta peamiselt raamatute kirjutamisega ning oma elu lõpuaastatel ka uurimistöödega bioloogias, zooloogias ja botaanikas. Nimelt oli ta äärmiselt huvitatud Darwini teooriatest.

Johannes V Jensel pälvis 1944. aastal Nobeli (rõhk on e-l lapsed :D) preemia ning kui juba auhindadest räägin, siis mainiks ära ka selle, et Taani lugejad valisid minu loetud raamatu 1999. aastal 20. sajandi parimaks romaaniks. Loomulikult ei ole nad just kõige objektiivsemad hindajad, aga midagi näitab see ikkagi.

"Kuninga languse" puhul on tegemist ajaloolise romaaniga, mis peaks keskenduma Taani kuningas Christian II eluloole. Minu isiklikult arvamusel on väide keskenduma üsna vale, pigem on Christian II lugu taustaks, mis aitab ajaloolist perspektiivi hoida. Keskseks tegelaseks on ikkagi fiktiivne kuju Mikkel Thogersen ning tema elu raskused ja keerdkäigud.

Ühte asja võib Mikkeli kohta kohe öelda, ta oskab oma elu suurepäraselt ära rikkuda. See on isegi leebelt öeldud, kuna tegelikkuses ei jäta ta puutumata ka oma lähedaste elu. Nii õnnestub tal poolkogemata vedada alt oma sõpru, häbistada naine, keda ta armastab, tappa oma tütre tulevane abikaasa ning veel palju muud. Kõige märkimisväärsem nende tegude juures ongi see, et kunagi ei jää raamatut lugedes tunnet, et Mikkel oleks kõigis nendes kohutavates tegudes süüdi. Asjad lihtsalt juhtuvad temaga. Tihti.

Minul lõigi antud raamat jalad alt sellest läbi õhkuva inimlikkusega, sest viimast minu jaoks peategelane kujutabki. Tema teod, sõnad ja mõtted võivad tunduda kohutavana ja väiklasena, kuid tegelikult on need sellisena kõigi inimeste peas. Lihtsalt enamik ei tunnista eneselegi nende olemasolu, veel vähem teistele

Hoolimata resoluutsusest, millega Mikkelit algselt seostada võib, jääb ta ikkagi ellu mingil viisil hulpima. Tal on küll palju unistusi, kuid ta ei suuda nendest ühtegi konkreetset välja valida. Mingil viisil sarnaneb Mikkel koeraga, kelle ümber on loobitud palju ühesuguseid palle ning kes ei suuda neist ühtegi valida ja istub kiunudes pallimere keskel. Sellist elu ei sooviks keegi arvatavasti ka oma kõige hullemale vaenlasele. Ometi suudab Mikkel seda elades küllaltki rahulolevaks jääda.

Arvatavasti olen ma nüüd juba kõiki oma võrdluste ja ähmase jutuga ära tüüdanud nii, et ma enam pikalt ei kirjuta. Eneseõigustuseks võin öelda, et täpsemalt sisust rääkides ei oleks nendel üksikutel, kes võtavad vaevaks seda raamatut ka lugeda, pooltki nii huvitav. Nii et ma nüüd teen "laua" vabaks järgmistele ettekannetele.

P.S. Ikka veel lootuses, et keegi sellest raamatust huvitub, mainin ära, et see on üsna uus tõlge, mistõttu seda raamatukogudest arvatavasti veel ei saa. Aga *trummipõrin* igas hästivarustatud raamatupoes peaks ta küll olemas olema.

P.S.p.s See hõbedane Põhjamaade sari. Loodetavasti teate.


-Helen (11c)

"Laterna magica"

Alles see oli, kui tegime 2006. aasta aprillis esmakordselt põhjamaade kultuuriloo raamatuesitlusi. Aasta on mööda tiksunud ja taas istume kordamööda Juta laua taga.

Seekord otsustasin läbi lugeda "Laterna magica". Kuulsa rootsi teatri- ja filmirežissööri Ingmar Bergmani mälestusraamat kujutab ennast ja teisi säästmata oma elukäiku, lapsepõlve ja noorust, tööd filmis ja teatris, suhteid naistega, kohtumisi filmikunsti suurkujudega, oma eksiiliaastaid ja kojutulekut.

Ernst Ingmar Bergman sündis 14. juulil 1918. a. Uppsalas raskes seisus ja hädaristimine viidi haiglas läbi. Keegi ei uskunud, et ta kauaks elama jääb. Trotsides tervet rida defineerimatuid haigusi, suutis põdur poiss siiski edasi võidelda. Tulevase lavastaja isa oli haiglavaimulik ning Ingmari ning tema venna-õe kasvatus oli küllaltki range ning distsiplineeritud. Ümbritsetud küllaltki religioossest keskkonnast, ei olnud ta lapsepõlv eriti õnnelik. Usu Jumalasse kaotas ta juba 8-aastaselt. Bergmani loomus ei olnud sugugi kooskõlas tema elurütmiga ja seda mõjutavate teguritega.

Kui Bergman oli 10-aastane, sai ta vend jõulukingiks kinematograafi Laterna Magica. Sügavalt nördinud, hakkas ta valjusti ulguma ning nutma. Üle kõige oli ta endale just kinematograafi ihanud. Aasta varem oli ta kinos käinud ning see muutis ta elu.

”Mind valdas palavik, mis pole iial üle läinud. Hääletud varjud pööravad oma kahvatud näod minu poole ja kõnelevad kuulmatu häälega, apelleerides minu kõige salajasematele tunnetele. Kuuskümmend aastat on möödunud, mitte miski pole muutunud, ikka sama palavik.”

Ingmar Bergman käis Palmgrenska Samskolanis, Stockholmi Keskkoolis ning Stockholmi Ülikoolis. Ta katkestas kirjanduse ning kunsti õpingud ning huvitus selle asemel teatrist ning hiljem ka kinost.

Ta töötas mitmetes erinevates teatrites nii Rootsis kui välismaal. Näiteks Saksamaal ning Inglismaal.

Bergman on olnud abielus viis korda:

1943 – 1945, Else Fisher
1945 – 1950, Ellen Lundström
1951 – 1959, Gun Grut
1959 – 1969, Käbi Laretei
1971 – 1995, Ingrid von Rosen

Esimesed neli abielu lõppesid lahutusega, Ingrid von Rosen suri aga vähki. Teadaolevalt on tal 9 last, kellest mitmed on saavutanud ka laialdasema tuntuse teatri ning kino vallas.

Praegu 88-aastane Ingmar Bergman on korduvalt öelnud, et see film jääb tema viimaseks filmiks või et see näidend tema viimaseks teatrilavastuseks, see vestlus tema viimaseks intervjuuks…

Filmitegemisel oli I. B. iseenda jaoks kehtestanud „kolm käsku”:

1. Sa pead olema alati huviga jälgitav.

2. Sa pead alati järgima oma kunstnikusüdametunnistust.

3. Sa pead suhtuma alati igasse oma filmi, nagu oleks see viimane.

Ta lavastas ligikaudu 60 filmi ning mitmeid näidendeid, kirjutas tohutult palju stsenaariumeid.
Huvitav oli lugeda, et ometi nii laialdase kuulsuse saavutanud mees, ei ole sugugi alati tunnustust leidnud. Pigem jäi mulje nagu üritaks ta igasse oma lavastusse panna kogu oma hinge ja visiooni viimse detailini täide viia, isegi kui see teistele ebapraktiline näis. Aja ning võib-olla ka mitte kõige veatuma koostöö tulemusena, olid tema etendused tihtipeale keskpärased. Imetlesin sügavalt Bergmani kirge jätkata. Kordagi ei käinud ta peast läbi mõte allaandmisest. Mitte ükski kriitik või läbikukkumine ei suutnud võtta temalt armastust filmikunsti ning teatri vastu.


Eva-Mai.

!Mees ilma minevikuta

Millal?- Juba täna, 9.aprillil
Kus?- Yle1
Mis kell?- 20:50
Mis?- Aki Kaurismäki filmi "Mies vailla menneisyyttä" ("Mees ilma minevikuta").
"Üks mees (Markku Peltola) saabub Helsingisse, kuid langeb kohe esimesel õhtul jõhkra röövkallaletungi ohvriks. Mälukaotusega ja raha ning dokumentideta satub ta kodutute juurde, kus hakkab pikkamööda oma elu uuesti kokku lappima. Selle juures aitab teda Päästearmee supiköögi häbelik Irma (Kati Outinen), eluaseme vanas konteineris üürib nimetule kohalik “turvaärimees” nimega Anttila (Sakari Kuosmanen). Mis saab aga siis, kui mälu ühel päeval peaks tagasi tulema?
“Mees ilma minevikuta” on isevärki dialoogiga täidetud tragikoomiline lugu, millesarnaseid suudab jutustada vaid Soome kino suur poeg Aki Kaurismäki (“Leningrad Cowboys Go America”), käesoleva stsenarist ja lavastaja. Peaosades Markku Peltola ja Kati Outinen. Lisaks neile teevad kaasa Sakari Kuosmanen, Esko Nikkari, Kaija Pakarinen ja Juhani Niemelä. Cannes’i filmifestivalil võitis film zhürii Grand Prix, Kati Outinen aga tunnistati parimaks naisnäitlejaks." movies.ee

Ise pole näinud, aga kuulnud olen ainult head. Nii et kellel vähegi aega ja soomekeelest mingigi arusaamine, vaadake kindlasti!!

Juuli

Parim ema

Teisipäeval, 3. aprillil, näitab Eesti TV filmi "Parim ema" ("Äideistä parhain"), mis jutustab ühest Soome poisist, kes sattus Soome-Vene sõja ajal Rootsi kasuperesse. Kokku saadeti sel moel neutraalsesse naaberriiki sõja eest pakku 70 000 last.

Film võitis kolm Jussi auhinda (kandideeris kuuele), esitati Oscari nominendiks parima välismaise filmi kategoorias ning linastus 2005.a. ka PÖFF-il, kus filmis mänginud Maria Lundqvist pälvis parima naisnäitleja auhinna.

Filmi on lavastanud mitmetelt festivalidelt (Berliin, Chicago, Montreal) staažikaid auhindu võitnud Klaus Härö. VAADAKE ja KOMMENTEERIGE!

Juta