Fanny och Alexander

Täna 14.30 tegid Bergmani-fanaatikud algust Ingmar Bergmani mammutfilmi "Fanny ja Alexander" vaatamisega. Tegu on mitmes mõttes julgustükiga, sest film ON pikk (kokku ca kolm tundi) ja rootsikeelne (soomekeelsete subtiitritega, seda küll). Jätkame esmaspäeval, kui üleminekueksam läbi.

Juta

Munch, Eesti viikingid & Alfred Nobel

Järjekordne tore ja lõbus tund koos vanade Põhjamaa-karudega.
Robinilt saime teada palju huvitavat Alfred Nobelist (rõhk on eeeeee peal, hääldage õigesti, palun!). Meeldetuletuseks siis nii palju, et Nobel oli dünamiidi leiutaja ning tal on kokku umbes 355 patenti üle maailma. Igal aastal antakse 10. detsembril välja ka 5 Nobeli preemiat. Peale ettekannet järgnenud diskussioon oli vahelduseks päris värskendav.
Henrik rääkis meile Eesti viikingitest. Huvitav ja vajalik ettekanne - ma olen peaaegu kindel, et pooled kohalviibinutest ei oleks osanud eestlasi ja viikingeid sellisel viisil küll kokku viia. Mingil ajaloohetkel olid Eesti viikingid ka Läänemere valitsejad, paremad Rootsi ja Norra omadest. Meeldiv üllatus.
Viimaseks ja vast tänase tunni naelaks oli Epp-Maria ettekanne Edvard Munchist. Munch on Norra kuulsamaid ja tähtsamaid kunstnikke, kes pärandas oma elutöö - üle 1000 maali, 4000 joonistuse ja 18 000 graafilist lehte Oslo linnale, Munchi muuseumile. Munchi tuntumad maalid on "Karje", "Madonna" jt.
Loodan, et ka teistele tund meeldis!

Kärt.

Roskilde, Aalto ja vulkaanid (ettekanded, vol.2)

Täna, 16. mail kuulasime kümnendike uusi ettekandeid. Õhus oli tunda PINGET, sest turvalise seltskonna asemel olid kohal ka "vanad põhjamaalased" - üheteistkümnendikud. Eva L., Margot ja Regina teadsid, millest rääkisid ja teemad olid JÄLLE huvitavad! Eva L. andis põhjaliku ülevaate Roskilde festivali minevikust ja olevikust. (Mind igatahes hakkas see pühapäevane sooduspakkumine huvitama!) Margot võiks kaaluda kunstiteadlase karjääri - Alvar Aalto elust ja loomingust rääkimine näis olevat "tema rida". Regina rääkis Islandi vulkaanidest ja huvi selle müstilise maa vastu ei taha raugeda, vastupidi!

Kärt, kui saaks sinu tänase kommentaari ka siia teema alla kantida, oleks tore!

Juta

Ettekanded (vol.1)

Eile, teisipäeval, alustasid kümnendikud ettekannetega. Tund oli ilmselgelt looduteaduste (ja pisut esoteerika) poole kaldu ja ülipõnev! Teemad olid järgmised:
Kärt Laas rääkis ennastunustavalt hülgepüügist Norras ja Gröönimaal, mis on läbi aegade olnud traditsiooniline tegevusala nimetet maades. Helina Adoson jutustas Islandi legende huldurahvast, trollidest ja nende mõjust tänapäeva infrastruktuuri kujunemisel Islandil. Henry Sinivee põhjalik ettekanne käsitles Carl von Linné elu ja tegevust - igati kohane teema, sest 2007.a. on Rootsis kuulutatud Linné-aastaks, nimelt täitub 23. mail 300 aastat kuulsa Rootsi loodusteadlase sünnist.

Orm Punane

Raamat, mida ma lugesin, pajatas viikingite eluolust ning kommetest. Hästi oli kujutatud selle ajakohast mõttelaadi ja loogikat. Kogu see praegusele maailmale kummalised käitumised jne oli hästi arusaadavaks tehtud ja tundusid vägagi enesest mõistetavad. Jumalad, ristiusk, rüüstamised, au, kahevõitlused & paljud teised mitte meie ajale omased teemad olid nii loogilised.
Kogu raamat hoidis positiivset meeleolu ja kõik oli nii mugav, vahet pole kas lugesid orjaajast või sõjavõitudest - miski ei viinud tuju alla vaid hoidis "MIS NÜÜD SAAB" pinget.
Kel võimalik: lugege seda- (nagu reklaamis)- te ei kahetse võetud aega

Üx parimaid (kui just mitte parim) raamat, mida olen iial lugenud

Annegrete

VII Põhjamaade Luulefestival

Aga nüüd on kohe-kohe ukse ees selle kevade üks tänuväärsemaid ja meeldejäävamaid Põhjamaadega seotud üritusi - Põhjamaade Luulefestival ja seda lausa seitsmendat korda.

Mida see siis õigupoolest endast kujutab? Lihtsalt võttes tulevad kokku luuletajad kümnest eri riigist, peamiselt siiski Põhjalast, aga ka Lätist, Leedust ja Ungarist, ning esitavad eesti näitlejate vahendusel oma luuletusi. Kahjuks sel aastal puudub Gröönimaa esindaja, kelle keelt oleks väga huvitav kuulda.
Ürituse avapauk toimub juba sel reedel kell 11 Rahvusraamatukogu treppidel (ehk siis Trepiluule). Juta püha kohus on loomulikult kõiki rootsi keele klasse sinna suunata ja ka meie käisime eelmisel aastal klassiga seal. Pärast toimub ka üritusi näiteks Apollos ja Kirjanike Liidu saalis jne. Peale luuletuste, saate kuulda ka muusikat nii mõnegi nimeka inimese esituses.

Ühesõnaga - ISEGI, kui Sa ei ole kõige luulelembesem inimene, siis annab see üritus igal juhul rohkem kui niisama kodus magamine või uute päikeseprillide ostmine. Mina ka ei mõista alati kõikide luuletuste sügavamat mõtet või sisu üldse, aga mõtted tekivad ikka ja on mõjutatud sellest, mida kuuled. Ja miks siis mitte lasta mõttel rännata koos nende andekate inimestega, kellega sul on ainulaadne võimalus kokku puutuda?

Tasuta kultuurielamus - ära lase sel mööda minna. :)

Programmi ja muu sellisega saate tutvuda näiteks siin.


Eva-Mai.

Jonas Gardell - En komikers uppväxt

11. klassis tuleb kõigil läbi lugeda üks rootsikeelne raamat ning minule soovitas Juta Jonas Gardelli teost ”En komikers uppväxt” (”Koomiku lapsepõlv”)

1963. aastal sündinud Lars Jonas Holger Gardell on kindlasti üks rootsi populaarsemaid kirjanikke ja vaieldamatult kõige populaarsem kirjanikust lavakoomik.

Teos on kahtlemata mõtlemapanev ning mulle meeldis ta väga. Peegeldab suurepäraselt Rootsit, väikekodanlikku mentaliteedti ja igapäevaelu kaksikmoraali. Olgugi, et peategelasteks on koolilapsed, ei ole teos mõeldud otseselt noortele, vaid seda peaksid lugema kõik, nii noored kui vanad. Olgugi, et tegevus toimub 70’date aastate Rootsis, saab paralleele tõmmata tänapäeva ühiskonnaga.
Ehk mõtleb nii mõnigi lugedes, kuidas tema käitumine on inimesi mõjutanud ning hakkab ümbritsevat elu teise pilguga vaatama.
Tegemist on esimese raamatuga seeriast, teised kaks teost on ”Ett UFO gör entre” ning ”Jenny” (Juta klassis olemas).

Tohutult hästi kirjutatud teos, sirvisin ka veidi eestikeelset varianti ning oli tunda, et tõlkes on nii mõndagi kaduma läinud. Nii et kellel huvi tekkis, eelistage ikkagi rootsikeelset varianti! Ja ärge laske end heidutata raamatu paksusest, lugemine läheb pärast esimest kümmet lehekülge uskumatult kiiresti!

-Koomika on vahend ahastuse vastu.

Juuli

Erlend Loe - Naiiv.Super

Kui "Pelgupaik" oli väga raske ja emotsionaalne teos, siis sedapuhku on tegemist positiivse ja julgustava raamatuga.

Erlend Loe, kes praegu elab ja töötab Oslos, sündis 1969. aastal Trondheimis. Ka filmistsenaristi ja näitlejana tunnustust võitnud Loe viimaseks raamatuks on 1999. aastal päevikromaani vormis kirjutatud seiklusparoodia «L».

1996. aastal ilmunud «Naiiv.Super» kujunes Loe jaoks tõeliseks läbimurdeteoseks, raamat püsis Norras, Rootsis ja Saksamaal pikka aega müügiedetabelite tipus ning tõi autorile kodumaise kirjastusauhinna Cappelenprisen.

„Naiiv.Super“ on kirjutatud minimalistlikult stiilses, leebelt vaimukas ja täpses keeles. Raamat on naiivne, kuid samas täiuslik. Eksistentsialistlikud küsimused on kõik esitatud väga lihtsalt ning ka vastused neile on ääretult lihtsad kuid samas vägagi loogilised.
Miks mul hea ei ole? - sellisele lihtsameelsele küsimusele peab raamatu peategelane, 25-aastane noormees, naiivne ja elutark ühtaegu, vastuse leidma. Raputades end lahti kõigest, millega ennast identifitseerida (korter, õpingud ja töökoht), proovib ta end leida lihtsuse, tühjuse ja otsekohesuse kaudu. Aeg - või õieti aja olematus -, pall, oma tüdruk, korrastavad nimekirjad ja reklaamsildid New Yorgi tänavatel on kõik abivahendid, mille abil peategelane üritab oma kaoseks muutunud elus taas mõtet leida.

„On absurdne koeraga mööda New Yorgi tänavaid jalutada. Aga see võimaldab mul asju perspektiivis näha. Teravalt tajuda. Ma olen kodust kaugel. Suurlinnas. Kõik need inimesed. Ja mina olen kõigest üks neist. Ainuke, mida ma iial võin teada, on mu omaenese mõtted. Ma ei või aimatagi, millele mõtlevad teised. Kas maailmaruum on nende meelest suur ja ohtlik? Minu meelest on. Kas nad mõtlevad vahetevahel tagasi sellele ajale, mil nad olid väikesed? Mina teen seda. Millesse nad usuvad? Mina usun sellesse, et mitte keegi ei tohiks olla üksi. Et kõigil peaks olema keegi, kellega koos olla. Sõbrad. Armsam. Ma usun, et on tähtis armastada. Ma usun, et see on kõige tähtsam.“

Paar tunnikest saab selle teosega ilusasti ära sisustatud. Ning pärast on palju parem olla. Mõistad, et on teisigi, kellele elu tundub kui üks suur kaos, ning leiad kinnitust, et üks hetk saabub selgus. Samas ei liigitaks ma teost tüüpilise teismeliste-eneseotsingu-raamatu alagruppi. Sest see teos on midagi enamat, midagi paremat, midagi tõsiselt head!
AGA tuleb tunnistada, et sügavale laskuvaid eksistentsiaalküsimuste lahkamisi raamatus otsida ei ole mõtet. Teos on lihtne. Lihtne ja loogiline.

Juuli

Jon Fosse - Pelgupaik

Siit tulemas kauaoodatud ja ammulubatud raamatututvustus:

Lugesin läbi Jon Fosse raamatu Pelgupaik.
Fosse on uuema aja norra kultuskirjanik ja dramaturg. Ta on kirjutanud romaane, novelle, luuletusi, lasteraamatuid, esseesid ja näidendeid. Tema teoseid on tõlgitud 40 keelde. Teda on nimetatud uueks Ibseniks ning oma romaaniga „Melanhoolia I-II“ oli ta Põhjamaade kirjanduspreemia 2001.aasta kandidaat. Jon Fosse kui kirjaniku eripära väljendub tema kirjutamise laadis – ta kordab sõnu ja lauseid. Näiliselt lihtne tekst lummab ning imeb endasse.

Pelgupaik on esimene Jon Fosse raamat, mis eesti keelde tõlgitud. See on romaan lapsepõlvesõprusest, esimesest kiindumisest, pettumusest, valikutest ja vastutusest; see on lugu armastusest, armukadedusest ja elu paratamatutest traagilistest pööretest. Sündmused leiavad aset vaid kolme päeva jooksul. Lugejal on võimalus kogeda, kui erinevalt romaani kaks tegelast, kaks parimat lapsepõlvesõpra, tunnetavad ja tõlgendavad maailma ning kuidas see on mõjutanud ja veelgi mõjutab nende tulevikku.

Mulle meeldis raamat tohutult. Kirjaniku stiil on täiesti maagiline, ta suudab inimese kohutavalt hästi oma teosesse tõmmata. Tegemist on kindlasti sellise raamatuga, mida ei suuda absoluutselt käest ära panna.
Kuna raamatu peategelast tabab ärevus & rahutus hinges, ning kirjanik neid emotsioone ka kohutavalt hästi edasi oskab anda, mõjus raamat mulle väga sügavalt ning kogu lugemise vältel olin minagi närviline ja ärevil.
Pelgupaik ei ole tujutõstev raamat ning ma ei soovita seda lugeda rõõmsa tujuga, lihtsalt ei õnnestu saada täit elamust. Sobib ideaalselt õhtuseks lugemiseks, kohvi(või tee)tassi kõrvale mõtete mõlgutamiseks, pargipingil nautimiseks.
Samas ei ole see kindlasti raamat kõigi jaoks. Need, kellele meeldivad põnevust täis verdtarretavad õuduslood, ei leia selles raamatus mitte midagi huvipakkuvat.
Kui sind aga peaks huvitama rahulikud & mõtlemapanevad teosed, soovitan raamatut KINDLASTI lugeda.
Hea lugemiselamus garanteeritud!!

Juuli