Erlend Loe - Naiiv.Super

Kui "Pelgupaik" oli väga raske ja emotsionaalne teos, siis sedapuhku on tegemist positiivse ja julgustava raamatuga.

Erlend Loe, kes praegu elab ja töötab Oslos, sündis 1969. aastal Trondheimis. Ka filmistsenaristi ja näitlejana tunnustust võitnud Loe viimaseks raamatuks on 1999. aastal päevikromaani vormis kirjutatud seiklusparoodia «L».

1996. aastal ilmunud «Naiiv.Super» kujunes Loe jaoks tõeliseks läbimurdeteoseks, raamat püsis Norras, Rootsis ja Saksamaal pikka aega müügiedetabelite tipus ning tõi autorile kodumaise kirjastusauhinna Cappelenprisen.

„Naiiv.Super“ on kirjutatud minimalistlikult stiilses, leebelt vaimukas ja täpses keeles. Raamat on naiivne, kuid samas täiuslik. Eksistentsialistlikud küsimused on kõik esitatud väga lihtsalt ning ka vastused neile on ääretult lihtsad kuid samas vägagi loogilised.
Miks mul hea ei ole? - sellisele lihtsameelsele küsimusele peab raamatu peategelane, 25-aastane noormees, naiivne ja elutark ühtaegu, vastuse leidma. Raputades end lahti kõigest, millega ennast identifitseerida (korter, õpingud ja töökoht), proovib ta end leida lihtsuse, tühjuse ja otsekohesuse kaudu. Aeg - või õieti aja olematus -, pall, oma tüdruk, korrastavad nimekirjad ja reklaamsildid New Yorgi tänavatel on kõik abivahendid, mille abil peategelane üritab oma kaoseks muutunud elus taas mõtet leida.

„On absurdne koeraga mööda New Yorgi tänavaid jalutada. Aga see võimaldab mul asju perspektiivis näha. Teravalt tajuda. Ma olen kodust kaugel. Suurlinnas. Kõik need inimesed. Ja mina olen kõigest üks neist. Ainuke, mida ma iial võin teada, on mu omaenese mõtted. Ma ei või aimatagi, millele mõtlevad teised. Kas maailmaruum on nende meelest suur ja ohtlik? Minu meelest on. Kas nad mõtlevad vahetevahel tagasi sellele ajale, mil nad olid väikesed? Mina teen seda. Millesse nad usuvad? Mina usun sellesse, et mitte keegi ei tohiks olla üksi. Et kõigil peaks olema keegi, kellega koos olla. Sõbrad. Armsam. Ma usun, et on tähtis armastada. Ma usun, et see on kõige tähtsam.“

Paar tunnikest saab selle teosega ilusasti ära sisustatud. Ning pärast on palju parem olla. Mõistad, et on teisigi, kellele elu tundub kui üks suur kaos, ning leiad kinnitust, et üks hetk saabub selgus. Samas ei liigitaks ma teost tüüpilise teismeliste-eneseotsingu-raamatu alagruppi. Sest see teos on midagi enamat, midagi paremat, midagi tõsiselt head!
AGA tuleb tunnistada, et sügavale laskuvaid eksistentsiaalküsimuste lahkamisi raamatus otsida ei ole mõtet. Teos on lihtne. Lihtne ja loogiline.

Juuli