Alles see oli, kui tegime 2006. aasta aprillis esmakordselt põhjamaade kultuuriloo raamatuesitlusi. Aasta on mööda tiksunud ja taas istume kordamööda Juta laua taga.
Seekord otsustasin läbi lugeda "Laterna magica". Kuulsa rootsi teatri- ja filmirežissööri Ingmar Bergmani mälestusraamat kujutab ennast ja teisi säästmata oma elukäiku, lapsepõlve ja noorust, tööd filmis ja teatris, suhteid naistega, kohtumisi filmikunsti suurkujudega, oma eksiiliaastaid ja kojutulekut.
Ernst Ingmar Bergman sündis 14. juulil 1918. a. Uppsalas raskes seisus ja hädaristimine viidi haiglas läbi. Keegi ei uskunud, et ta kauaks elama jääb. Trotsides tervet rida defineerimatuid haigusi, suutis põdur poiss siiski edasi võidelda. Tulevase lavastaja isa oli haiglavaimulik ning Ingmari ning tema venna-õe kasvatus oli küllaltki range ning distsiplineeritud. Ümbritsetud küllaltki religioossest keskkonnast, ei olnud ta lapsepõlv eriti õnnelik. Usu Jumalasse kaotas ta juba 8-aastaselt. Bergmani loomus ei olnud sugugi kooskõlas tema elurütmiga ja seda mõjutavate teguritega.
Kui Bergman oli 10-aastane, sai ta vend jõulukingiks kinematograafi Laterna Magica. Sügavalt nördinud, hakkas ta valjusti ulguma ning nutma. Üle kõige oli ta endale just kinematograafi ihanud. Aasta varem oli ta kinos käinud ning see muutis ta elu.
”Mind valdas palavik, mis pole iial üle läinud. Hääletud varjud pööravad oma kahvatud näod minu poole ja kõnelevad kuulmatu häälega, apelleerides minu kõige salajasematele tunnetele. Kuuskümmend aastat on möödunud, mitte miski pole muutunud, ikka sama palavik.”
Ingmar Bergman käis Palmgrenska Samskolanis, Stockholmi Keskkoolis ning Stockholmi Ülikoolis. Ta katkestas kirjanduse ning kunsti õpingud ning huvitus selle asemel teatrist ning hiljem ka kinost.
Ta töötas mitmetes erinevates teatrites nii Rootsis kui välismaal. Näiteks Saksamaal ning Inglismaal.
Bergman on olnud abielus viis korda:
1943 – 1945, Else Fisher
1945 – 1950, Ellen Lundström
1951 – 1959, Gun Grut
1959 – 1969, Käbi Laretei
1971 – 1995, Ingrid von Rosen
Esimesed neli abielu lõppesid lahutusega, Ingrid von Rosen suri aga vähki. Teadaolevalt on tal 9 last, kellest mitmed on saavutanud ka laialdasema tuntuse teatri ning kino vallas.
Praegu 88-aastane Ingmar Bergman on korduvalt öelnud, et see film jääb tema viimaseks filmiks või et see näidend tema viimaseks teatrilavastuseks, see vestlus tema viimaseks intervjuuks…
Filmitegemisel oli I. B. iseenda jaoks kehtestanud „kolm käsku”:
1. Sa pead olema alati huviga jälgitav.
2. Sa pead alati järgima oma kunstnikusüdametunnistust.
3. Sa pead suhtuma alati igasse oma filmi,
Ta lavastas ligikaudu 60 filmi ning mitmeid näidendeid, kirjutas tohutult palju stsenaariumeid.
Huvitav oli lugeda, et ometi nii laialdase kuulsuse saavutanud mees, ei ole sugugi alati tunnustust leidnud. Pigem jäi mulje nagu üritaks ta igasse oma lavastusse panna kogu oma hinge ja visiooni viimse detailini täide viia, isegi kui see teistele ebapraktiline näis. Aja ning võib-olla ka mitte kõige veatuma koostöö tulemusena, olid tema etendused tihtipeale keskpärased. Imetlesin sügavalt Bergmani kirge jätkata. Kordagi ei käinud ta peast läbi mõte allaandmisest. Mitte ükski kriitik või läbikukkumine ei suutnud võtta temalt armastust filmikunsti ning teatri vastu.
Eva-Mai.
6 comments:
Eva-Mai, väga, väga hea! Peame ikka koos ühe Bergmani ära vaatama!
võiks tõesti. :)
Jaaa mina tahan kaa näha. Praegu tõmban endale Vintervikenit, kohe panen Bergmani tõmbama. Aga tead, Eva... Kui ma selle raamatu lõpetasin eelmine suvi, siis oli just Bergmani sünnipäev ja ta sai 88 aastaseks. Mõtlesin, et oh, võiks talle ju kirja saata, soovida õnne ja proovida rootsi keeles midagi kirjutada talle sinna Fårö saarele... Ainus asi, mis mind tagasi hoidis, oli see, et kuna ma polnud ühtki tema filmi näinud, polnud mul piisavalt julgust mingit arvamust avaldada. Vahet ju polegi, kas ta üldse sellest huvituks, aga, proovida ju võiks :) tol hetkel tundus see mõte nii lahe.
Minna, millise Bergmani filmi tõmbama panid?
Hakkasin mõtlema, kui palju Bergmani filme mina ära olen näinud. Päris palju vist, sest kui mina noor olin (köh-köh!) sai Soome pealt ära vaadatud iga viimnegi film ja Bergmani omi oli nende hullgas päris palju, ainult kõiki pealkirju ei mäleta.
Kui klassis koos filmi vaatama hakkame, siis võiks see olla "Fanny ja Alexander" või "Sügissonaat". Viimatinimetatud filmist pärineb Bergmani lause: “Inimene on täiskasvanud siis, kui ta valitseb oma igatsusi ja lootusi. Ei igatse enam.” Njah.
see kinnitab vaid seda, et loodetavasti ei kasva me kunagi suureks.
aa ja muidugi oleks lahe saata kiri! :D
Post a Comment